Eile mina otustasin!

Kui esimeseks Oktoobriks ei ole konkreetset kokkulepet ühegi konkreetse laevaga (noh, et sel kuupäeval sõidame sinna ja maksab nii palju – kokkulepet) siis bussiga mina tulen.

See on võimalik!!!

Austraalia seiklejalt Joshilt mina juba tean, et on olemas bussiliin Bamako-Accra, võtab umbes kolm päeva ja Iiri rastavennalt ma tean et saab sõita bussiga Mauritaaniast Bamakosse. Ja see võtab ka umbes kolm päeva. Dave plaanis tegelikult tulla bussiga kaugemalegi kui Malisse aga ta leidis, et kolm päeva hirmebamugavas Mauritaania-Mali bussis oli ikka liig, mis liig ning ostis Bamakos hoopis mootorratta ning jätkas reisi hoopis sellega.

Nüüd tuleb lihtsalt leida kas on midagi Mauritaaniast Marokosse. Ise usun, et peaks olema võimalik sõita Nouackhottist Nouhadibousse vähemalt ja Nouhadiboust võiks ju miskit Lääne-Sahaara ja Maroko poole liikuda, ehk?

Peab uurima kuidas Dave täpselt Mauritaaniasse sai… ja siis veel see poolpime Itaalia kutt – tema tuli ju terve tee bussidega ja see noor Taani kutt minu meelest ka- järelikult saab! Ja kui nemad siia said saan mina sama teed pidi tagasi.

Nüüd vaja lihtsalt nende tegelastega uuesti ühendust võtta ja uurida palju need piletid maksid ja kuskohast bussid väljusid. Huuh.

On mõnel lugejal ehk Lääne-Aafrika bussiinfot? Eriti huvitab Mauritaania-Maroko suund…..

Kahjuks, ei saa ma teile sellest vahvast ettevõtmisest hiljem pildimaterjali näidata sest fotokat mul enam pole….nuux

10 thoughts on “Eile mina otustasin!

  1. 🙂 Aga shampus?

    Aga jah nii palju kui võimalk ma katsun blogi lugejaid reisi ajal kursis hoida, et kus hetkel asun jne. Ehk igal pool tõesti ei hakka seda interneti puntki taga otsima aga vähemalt niipaljugi, et annan kellegile blogi ligipääsu ja siis telefoni teel saadan talle updeite blogisse postitamiseks või miskit siukest.

  2. No need, kellelt bussiga reisimises malli võtad, on siiski meesterahvad, aga heledat verd daamidel on selline seiklemine hoopis riskantsem. Ja iga järgmist transporti oodates võid hoopis ära külmuda vms… See kõik muret tekitav!

  3. Ma tegelt tean ühte Austraalia tüdrukut ka kes nii reisinud. Aga sisuliselt on see suht sama mis läbi Euroopa kolm paeva bussis sõita – lihtsalt buss on kordi ebamugavam. Euroopas voib ka midaiganes juhtuda ja on külmem. Ma ju Ghana siseselt sõidan kogu aeg bussidega. Nüüd tulevad lihtsalt pikemad jupid ja bussid on riikliku kompanii omad mitte need era tro-trod.

    Ja külm siin mandril nüüd vaevalt hakkab…

    On isegi väike lootus, et ei peagi seda reisi üksi ette võtma. Sõbrants Lucia hakkas plaani pidama ome venna pulma ilmumise asemel hoopis minuga Aafrikasse road-trippima tulla 🙂

  4. Sain aru, et läksite koos noormehega. Nüüd oled sina üksina seal. Mis poiss-sõber see selline on kes jätab naisterahva üksinda maha võõrasse riiki?

  5. No tal ei olnud valikut. Turisti viisa kehtib vaid 6 kuud. Niigi sai natuke pettust tehtud, et maksime lennujaamas templite eest justkui oleks ta vahepeal ära lennanud ja siis tagasi tulnud – nii saime läbi häda talle järgmised 6 kuud – mida immigratsioonis iga kahe kuu tagant pidi värskendama. St. viisa kuus kuud aga riigis viibimise luba 60 päeva ja no ei usutud, et ta siin turist on ja tööd ei tee – ähvardati arreteerida immigratsioonis mitmeid kordi. Lõpuks tuli tal ära sõita sest Välisministeerium ja Passiamet knnitasid jätkuvalt: “Mitte midagi ole võimalik teha” “Passi Ghanas välja anda ei saa”

  6. Aga mine Bamakost Dakari, sealt ehk saad etemini laevale. Eks see muidugi orgunn ole, aga Dakaris peaks terve hulk igasugu Euroopa laevu pidevalt sees olema.

  7. See on ka täitsa variant jah, et kuskil mujal ümbruskonnas laevale istuda. Kammin foorumeid ja katsun emme mõne kontakti saada, sest maad mööda soodsaim variant oleks Bamakost rongiga Kayesisse ja Kayesist St-Lousisse ja sealt Mauritaania Rossosse ja nii ei jääks Dakar väga tee peale. Aga kui tõesti seal mingi kontakti saaks oleks teine asi. Bamakost Dakari ei ole keeruline bussi saada ka.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *